diff options
Diffstat (limited to 'tde-i18n-et/docs/tdevelop/kde_app_devel/index.docbook')
| -rw-r--r-- | tde-i18n-et/docs/tdevelop/kde_app_devel/index.docbook | 4 |
1 files changed, 2 insertions, 2 deletions
diff --git a/tde-i18n-et/docs/tdevelop/kde_app_devel/index.docbook b/tde-i18n-et/docs/tdevelop/kde_app_devel/index.docbook index 7c060c73b2d..e40f89894bd 100644 --- a/tde-i18n-et/docs/tdevelop/kde_app_devel/index.docbook +++ b/tde-i18n-et/docs/tdevelop/kde_app_devel/index.docbook @@ -229,7 +229,7 @@ return a.exec(); <sect2 id="c1s2s4"> <title>Objekti interaktsioon signaalide ja pesadega</title> <para>Nüüd jõuame Qt tööriistakomplekti kõige suurema eelise juurde, milleks on signaalide/pesade mehhanism. See pakub väga käepärase ja tulusa lahenduse objektide interaktsioonile, mis X Window tööriistakomplektides lahendatakse tavaliselt tagasikutsete (callback) funktsioonidega. Et selline kommunikatsioon eeldab väga ranget programmeerimist ning muudab mõnikord kasutajaliidese loomise üpris keerukaks (seda tutvustab ka Qt dokumentatsioon ning selgitab põhjalikult K. Dalheimeri raamat 'Programming with Qt'), leiutas Trolltech uue süsteemi, milles objektid emiteerivad signaale, mida saab siduda pesadena (slot) deklareeritud meetoditega. C++ programmeerija peab sellest teadma põhimõtteliselt vaid mõnda asja: <itemizedlist> -<listitem><para>signaale/pesasid kasutava klassi deklaratsiooni alguses peab seisma makro Q_OBJECT (ilma semikoolonita) ja see peab olema tuletatud klassist <classname>QObject</classname> </para></listitem> +<listitem><para>signaale/pesasid kasutava klassi deklaratsiooni alguses peab seisma makro TQ_OBJECT (ilma semikoolonita) ja see peab olema tuletatud klassist <classname>QObject</classname> </para></listitem> <listitem><para>signaali võib emiteerida võtmesõna emit, nt. emit signaal(parameetrid), mis tahes klassi liikmesfunktsioonist, mis võimaldab signaale/pesasid </para></listitem> <listitem><para>kõik signaalid, mida kasutavad klassid, mis ei ole päritud, tuleb lisada klassi deklaratsiooni signaalide sektsiooni </para></listitem> @@ -471,7 +471,7 @@ return a.exec(); </para> <para>Nagu näed, panime siin iga rea ette järjekorranumbri. Teadeteaknas neid ei näe, kuid nii on sul lihtsam meie edasist arutlust jälgida. Kõigepealt tuleb tähele panna, et gmake töötab rekursiivselt. See tähendab, et see alustab kataloogist, kus see välja kutsuti ning läheb üksteise järel selle alamkataloogidesse, naaseb seejärel kataloogi, kus tööd alustas, töötleb seda ja seejärel lõpetab. </para> <para>Esimene huvipakkuv rida on 24. Pane tähele, et sel real kutsub make välja meie C++ kompilaatori g++, et kompileerida meie projekti esimene lähtekoodifail, antud juhul main.cpp. g++ kompilaatorile saab anda terve rea käsureavõtmeid, millest mõningaid kasutatakse vaikimisi, teiste kasutamist saab aga &tdevelop;is seadistada. </para> -<para>Enne järgmise faili (kscribble.cpp, rida 29) kompileerimist kutsutakse moc (metaobjekti kompilaator) välja kscribble.h jaoks (rida 25). Põhjuseks on see, et KScribble klassid kasutavad signaale/pesasid, mistõttu makro Q_OBJECT tuleb laiendada, mida meie eest teebki moc. Tekkinud faili kscribble.moc kasutab kscribble.cpp failis leiduva #include-lausega. </para> +<para>Enne järgmise faili (kscribble.cpp, rida 29) kompileerimist kutsutakse moc (metaobjekti kompilaator) välja kscribble.h jaoks (rida 25). Põhjuseks on see, et KScribble klassid kasutavad signaale/pesasid, mistõttu makro TQ_OBJECT tuleb laiendada, mida meie eest teebki moc. Tekkinud faili kscribble.moc kasutab kscribble.cpp failis leiduva #include-lausega. </para> </sect1> <sect1 id="c3s4"> |