Jasem Mutlaq

Helendus Valgsus Helendus on energiakogus, mida täht sekundis kiirgab. Kõik tähed kiirgavad elektromagnetkiirgust laial spektrialal alates madala energiaga raadiolainetest kuni kõrgenergiaga gammakiirteni. Täht, mis kiirgab peamiselt ultraviolettkiirgust, paiskab tähesuuruse mõttes märksa enam energiat välja kui täht, mille kiirgus jääb infrapuna piirkonda. Seetõttu mõõdab helendus energiakogust, mida täht kiirgab kõigil lainepikkustel. Lainepikkuse ja energia seose määras kindlaks juba Einstein valemiga E = h x v, kus v on sagedus, h Plancki konstant ja E footonite energia džaulides. See tähendab, et lühem lainepikkus (ja vastavalt kõrgem sagedus) vastab suuremale energiale. Näiteks lainepikkus lambda = 10 meetrit asub spektri raadiolainete piirkonnas ning selle sagedus on f = c : lambda = 3 x 10^8 m/s : 10 = 30 MHz, kus c on valguse kiirus. Selle footoni energia on E = h x v = 6,625 x 10^-34 J s x 30 MHz = 1,988 x 10^-26 džauli. Teisalt on aga nähtav valgus palju lühema lainepikkuse ja suurema sagedusega. Footonil, mille lainepikkus on lambda = 5 x 10^-9 (rohekas footon), on energia E = 3,975 x 10^-17 džauli, mis on miljardeid korda enam kui raadiofootoni energia. Samal põhjusel on punase valguse footonil (lainepikkus lambda = 700 nm) märksa väiksem energia kui violetse valguse footonil (lainepikkus lambda = 400 nm). Helendus sõltub nii temperatuurist kui pindalast: põlev puuront kiirgab ju rohkem energiat kui tuletikk, kuigi temperatuur võib olla ühesugune. Samuti kiirgab 2000 kraadini kuumutatud raudvarb enam energiat kui 200 kraadini kuumutatud ora. Helendus on astronoomias ja astrofüüsikas väga fundamentaalne suurus. Suurem osa sellest, mida me taevakehade kohta teame, on just neilt pärit valguse analüüsimise tulemus, sest tähtede sees toimuva registreerib ja vahendab meile nimelt valgus. Helendust mõõdetakse energiaühikuga sekundi kohta. Astronoomid eelistavad helenduse hindamisel kasutada pigem erge kui vatte.